Mee-tšilli praekartulid sibula ja kanaga

Koostisained

• Härmavilja Praekartulid sibulaga
• 300 g kanafileed või kanafileeribasid
• 1 suurem küüslauguküüs
• 2 spl seesamiseemneid
• 2-3 spl sojakastet
• 2 spl veiniäädikat
• 1 tšillipipar ja 1 tl kuivatatud tšillihelbeid
• 2-3 spl mett
• Rohelist sibulat

Valmistamisõpetus

1. Kuumuta pann ja prae vähese õliga kanafilee.
2. Lisa pannile hakitud küüslauk ja tšillihelbed ning sega.
3. Vala pannile Härmavilja Praekartulid sibulatega ja lase küpseda.
4. Lisa hakitud tšillipipar ja vala veiniäädikas, sojakaste ja mesi ning raputa peale seesamiseemned.
5. Sega korralikult läbi ja serveeri rohelise sibulaga.

Mee-tšilli praekartulid sibula ja kanaga

Kartul, maaubin, eestlase teine leib (esimene leib on leib) – ühtaegu nõnda tavaline, et kõlbab koos soola ja vähekese võiga talupoja taldrikule ja samas ka piisavalt eriline, et olla uhkete Prantsuse valitsejate pidulaudade krooniks. Kannatab isegi puha toorelt teda süüa, ma käisin juba päris pisikese putukana oma suuremate sõprade seltsis naabruskonna põldudel ja aedades kartuliraksus. Mängu täis päevad olid liiga põnevad, et raisata lõunaks koju mineku peale tühja aega ning sestap kiskusimegi võõrad mugulad taimepidi maast välja, puhastasime suurema mulla särgiserva sisse ära ning kõhutäis oligi olemas. Tänane retsept, kes te mullaseid hambavahesid pelgate, on siiski puhtast ja värskest kraamist – isuäratavad Härmavilja praekartulid sibulaga, millele panin sekka ka kana, mett ja tšillit.

Maailmajaona on Ameerika meile suutnud pakkuda paljutki, mille väärtuses võiks praegu kahelda – Tubakas, Nicholas Cage ning (koka)-koola hüppavad esimestena pähe, kuid oli just Inkade kultuur see, mis kartulitaime ära kodustas. Pärast Kolumbus-Kriss’i laevareise jõudis see ka Euroopasse, kuid siin oli see pikalt ravim- ja ilutaimeks – kartuli abil raviti reumat ning selle ilusaid õisi kanti juustes ja lausa pärgadena ballidel, kartuleid kullati isegi üle, et neid jõulukaunistustena kasutada (olid väga teised ajad).

Viimase kantsina vallutas kartul, mis mujal juba pikka aega rahvast oma kiire saagikuse ja toitvate omaduste läbi näljahädadest päästnud oli, just Prantsusmaa. Teades, et see lihtrahva seas uudishimu ja pikki näppe tekitab lasi tollane kuningas, Louis XIV, oma aeda rajada kartulipõllud, mida sõdurid valvama pandi. Valvuritel kästi kartulivarastele mitte tähelepanu pöörata ja nõnda, läbi kuninga kavaluse, said tavakodanikud lõpuks kõhud täis. Eestlased said kartuli omale 18. sajandil, pääsedes samuti edaspidi suurematest näljahädadest ning olime kuni Nõukogude aja lõpuni üks suurimaid kartulikasvatajaid maailmas.

Kartul on põhjusega juba väga pikalt meie toidulauda katnud – see on väga vahva väljanägemisega, no tegelt ka, võtke üks kartul pihku ja vaadake seda. Ja mõelda vaid mida head see kartuli kujuga (proovi leida midagi peale kartuli, mis kartulit meenutab) juurvili veel täis on – Magneesium, kaalium, B6 ja C vitamiin, üks kartul katab väga suure osa nende päevasest soovituslikust kogusest.

Lisaks kõigele kasulikule oskab kartul väga hästi ka täiskõhutunnet tekitada, mistõttu võib selle söömine kaalulangetamisele tublisti kaasa aidata ning on tagatipuks ka gluteenivaba. Vot see on supertoit.

Kuna Härmavili on oma praekartulid nõnda hästi ära maitsestanud, siis tegelikult piisaks nende kõrvale ka ainult törtsust hapukoorest ja võiksid rahus oma kõhu maitsvat kraami täis ajada. Aga, kuna ma ei saa teisiti, otsustasin siia midagi veel juurde panna ning lõplikuks roaks said need praekartulid koos kanafilee, tšilli ja meega läbi segatuna. Mõnusalt kodused praekartulid pisut särtsakamal moel. Proovige ka ise järele!