Möödunud nädalavahetus oli meil väga tegus ning üritusi täis. Esimene peatuspunkt oli hommikul Telliskivi Tänavatoidufestival. Sinna kutsus meid Borjomi, kes lubas vinget gastronoomiashowd.
Ütleme nii, et jumal tänatud, et see laupäeval oli, sest ilmaga meil vedas. Suurepärane suveilm oli. See tegi selle ürituse veel meeldivamaks ning toidu nautimise mõnusamaks. Esimene nö Borjomi tervitusjook kadus küll nagu kuumale kerisele.
Borjomi korraldas vahva 4-käigulise menüü, mis oli täis põnevaid Aasia maitseid ning inspiratsiooni saanud tänavatoidust, ses üritus toimus siiski ju Telliskivi Tänavatoidufestivali raames.
Esimeseks käiguks oli supp. See oli ausalt kõige parem roog, mida meile pakuti. Selle puljongi maitsepalett oli imeline, see oli totaalselt tasakaalus – vürtsikus, soolasus, magusus – kõik oli mõnusas sümbioosis. Mitte ükski maitse ei olnud teisest üle. Tõesti meisterlikult valmistatud. Roa tegi huvitavaks see, et liha küpses lõplikult läbi alles siis, kui puljongit peale kallati.
Seejärel saime maitsta lihtsalt üliarmsaid suupisteid – part ja pärlkuskuss salatilehes. Kooslus oli huvitav ning salatileht andis juurde teistsuguse tekstuuri kogu roale. Neid ampse oli isegi hea täpselt pulkade vahele võtta ja kohe suhu pista. Ideaalne tänavatoit. Maitsete poolest see käik suurt vau-efekti ei tekitanud, aga part oli suurepärane.
Kui meile saadetud kutses oli kirjas sõna show, siis kolmanda käigu juures me selleni ka lõpuks jõudsime. Nimelt tõmmati kahe posti vahele üks pikk traat, riputati erinevad mereannid sinna külge ning hakati hoogsalt põletitega grillima. Oi, kui palju elevust see kõigis tekitas. Vaatamisväärsus omaette. Sellest sündis aga lihtne ja maitsev salat – salatiroheline erinevate mereandidega. Selle toidu krooniks olid tegelikult aga hoopis saiakuubikud – taaskord, ma ei tea, millega ja kuidas nad seda maitsestanud olid, aga no keele viisid alla. Lihtsalt i m e l i s e d.
Gastronoomiashow lõppes maasikavulkaaniga, sest nagu ütleb ka Borjomi slogan, siis “Ela vulkaani jõuga”. Aga ega siis ometi keegi paljast maasikavahtu sööma ei hakka. Selle lisasime garneeringuks šokolaadibrownie’le, mida kaunistasid väikesed kullatükid.
Ürituse lõpus veeresin nagu kakukene meie Kokakooli. Kusjuures Borjomi oli hea iga roa vahele rüübata, sest see puhastas maitsemeeli ja ei mõjutanud järgnevate toitude proovimist.
Fotod: Terje Lepp
